Päev oli vihmane, aga hoolimata sellest kogunes omajagu noori meie avaüritusele, mis toimus 23. septembril. Uksest sisse astudes jäi kohe silma laud, millel olid õhupallid. Tekkis kohe küsimus, et mis meid küll ees ootab. Õhkkond oli ootusärev ja uudishimulik.
Üritus algas väikese soojendusmänguga, mis aitas jääd murda. Viskasime palli käest kätte ning igaüks ütles paar fakti enda kohta. Seejärel pidime kaartide seast valima ühe looma ja selgitasime, miks just selle. Klounikala ja kuke valiku põhjendused osutusid samaks: huvitava välimuse tõttu. Aga näiteks karu ja hüljes valiti seetõttu, et valijatel oli sarnane kaisuloom kodus. Pealtnäha erinevad valikud tõid esile ühise nimetaja: igaühel oli oma lugu, mis rääkis natuke rohkem temast endast.
Mängude järel oli tunda, kuidas õhkkond muutus avatumaks ja soojemaks. Oma mõtteid jagada oli lihtsam ning kuulamine tuli loomulikumalt. Just selline keskkond loobki eeldused tähenduslike arutelude sünniks. Seejärel rääkisime lähemalt, mis meid tulevatel kuudel ees ootab, ning panime ühiselt paika meie arutelureeglid.
Noorte välja toodud teemad olid mitmekesised ja sügavad. Teemadeks olid muuhulgas ka hariduslik ja sooline ebavõrdsus, keskkonna- ja kliimateemad, aga ka filosoofilised küsimused, mis aitavad mõista inimest iseendas. Lisaks veel, mida on pandeemia meile õpetanud empaatiast ja üksindusest, kuidas ekraaniaeg kujundab meie mõtlemist, ning mis peitub nende otsuste taga, mis viivad mõne noore kuriteoni. Valisime välja ka mõned põnevaimad teemad, mille üle järgmistel kohtumistel pikemalt arutleda.
Kuigi väljas tibutas vihma ning ulus tuul, oli õhkkond ruumis nii soe ja hea. See oli avatud ruum, kus sai lihtsalt olla iseendaga ja koos kõigi teistega, mõelda. Võiks öelda isegi, et mõeldud sai rohkem, kui algul plaanis oli.
