Arvamus Eesti Päevaleht – Minu üleskutse praegu võimul olevatele põlvkondadele
Bart Cosijn, väitlusjuht, õpetaja ja osalusnõustaja, Eesti Dialoogiakadeemia asutaja
Miks on Eesti poliitika pidevas kriisis? Parlament ei toimi hästi, selle töös kordub pidev vaenulikkus. Valitsusel on meetmeid ja uusi seadusi kehtestades pidevalt kiire, ilma et ühiskonnaga konsulteerimiseks oleks aega. Praegusel kiirustamise, võimumängude ja vähese usalduse ajal on aeg üle vaadata, milline on Eesti poliitikas õieti juhtkonna ja juhtimise roll.
Demokraatia põhiidee seisneb selles, et parimad otsused sünnivad korraliku arutelu tulemusena poliitikute vahel, kes esindavad võimalikult paljusid ühiskonnagruppe. See tähendab, et esiteks peavad poliitikud inimesi kuulama ja mõistma valikuid, millega inimesed pidevalt silmitsi seisavad. Ja teiseks peavad nad üksteist kuulama. Tõhus poliitiline arutelu toimib ainult siis, kui poliitikud kuulavad hoolikalt oma vastaseid ja esitavad seejärel oma hästi struktureeritud vastuargumendid.
Esiteks peavad poliitikud inimesi kuulama ja mõistma valikuid, millega inimesed pidevalt silmitsi seisavad.
Näiteks ei aita see, kui keskerakondlane Tanel Kiik valimiseelsel debatil naljatab, et EKRE juhi Martin Helme kohalolek „muudab debati värvikamaks“. Kiige ülesanne poliitikuna on esitada oma veendumustel põhinevad vastuargumendid, miks Euroopa rohelepe ei ole – nagu väitis Helme samas debatis – „kõige agressiivsem jõukuse ümberjagamine pärast bolševike revolutsiooni“.
Viljaka arutelu teine oluline element on see, mille kipume sageli unustama: peale oma ideede väljendamise peame võtma vastutuse ka selle eest, et ka teised saaksid oma ideid väljendada. Ning just selles asjas seisab Eesti ühiskond suurte katsumuste ees. Liiga sageli piirdub avaliku arutelu või poliitilise debati idee mõttega, et põhieesmärk on oma seisukohti võimalikult laialdaselt esitada.
Sõnavabadus on mõistagi vaba ja demokraatliku riigi üks alustalasid. Mõeldes Eesti ajaloole ja nähes, kui palju hääli maailmas maha surutakse, peame selle vabaduse eest iga päev võitlema. Ometi on sisukad avalikud arutelud mitmepoolne protsess: võime väljendada oma ideid annab osalejatele ka vastutuse kuulata ja püüda mõista teiste ideid. Pelgalt oma arvamuse lisamine teistele arvamustele ei loo uusi teadmisi või kvaliteetset arutelu, rääkimata sisuliste otsusteni jõudmisest.
Eesti avaliku kultuuri probleemid
Mulle näib, et Eesti avaliku arutelu kultuuris on kolm peamist probleemi ja need on omavahel tihedalt seotud.
Konverentsidel või aruteludes pole tavaks avalikult reageerida või küsimusi esitada. Eesti inimesed kuulavad väga tähelepanelikult, kuid pigem töötlevad nad kuuldut oma peas. Nad võivad vestelda nendest mõtetest hiljem privaatselt mõne sõbra või lähedase kolleegiga. Kuna nõukogude ajal kaasnesid avalikus ruumis enese väljendamisega selged ohud, on selle järelmõjud veel 30 aastat hiljem mõistetavad.
Teine probleem seostub publikule sõna andmisega. President Alar Karisel oli õigus, kui ta hoiatas Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeval, et oskus jääda viisakalt eriarvamusele kahaneb.
Eestis on ka sissetulekute ebavõrdsus üks Euroopa Liidu suuremaid ning see väljendub paraku ka avalikes aruteludes, mis on sageli hierarhiliselt üles ehitatud: avasõnad ütleb kõige kõrgemal seisev isik, seejärel räägivad kõik olulised külalised ja lõpuks jääb publikut kaasates aega veel kolmeks lühikeseks küsimuseks. „Kas kellelgi on küsimusi?“ küsib arutelu juht, vaadates pimeda saali poole. Ta peatub mõneks sekundiks ja lisab: „Kui ei ole, siis on mul endal veel mõni küsimus.“
Kui me ei võimesta inimesi avalikus arutelus osalemises ega paku neile võimalust olla kaasatud, siis ei tõsta nad ka kätt. Küsimustevastuste aja planeerimine ürituste lõppu kannab endas selget sõnumit: kallis publik, see on tore, et kohale tulite, kuid see üritus ei räägi tegelikult teist, vaid esinejatest.
Ometi on hea uudis see, et Eestis on pühendunud inimesi, kes püüavad aktiivselt seda kultuuri muuta. Näiteks muudavad arvamusfestivali korraldajad juba 11 aastat Paide igal suvel Eesti suurimaks avalikuks agoraaks, Teeme Ära SA eestvedamisel toimub igal aastal maailmakoristuspäev ja kodanikualgatuste portaal Rahvaalgatus.ee võimaldab inimestel küsimusi riigikogu päevakorda tuua. Need kõik on edukad näited sellistest algatustest.
Kolmas probleem on eeskujude puudumine. Eesti poliitikat jälgides ei saa märkamata jätta osaluspõhise poliitika puudumist. Uued koalitsioonid tulevad võimule suurte ambitsioonidega ja see on demokraatlikus riigis iseenesest väga hea. Kuid nad teevad seda nii rutakalt, et kodanikuorganisatsioonid, ettevõtted ja teised ühiskonnagrupid tunnevad end enamasti kõrvaltvaatajana. Suutmatus või tahtmatus tavakodanikke, kogukonna juhte, vabaühendusi (valitsusväliseid organisatsioone) ja ettevõtteid valimistevahelisel ajal rõhutatult kuulata saadab noortele sõnumi: oma arusaama teistele peale surumine on palju olulisem kui püüd mõista, mida teised mõtlevad ja arvavad.
Niisiis peame keskenduma haridusele. Selle kooliaasta alguses seisin 90 koolilapse keskel päikesepaistelises auditooriumis. Arutasime üheskoos küsimust „Mida teeksite, kui leiate tänavalt 20-eurose rahatähe?“. Üks õpilastest ütles: „Hoian selle endale.“ „Aga miks?“ küsisin temalt. „Sest mina leidsin selle.“ Teine õpilane lisas järele mõeldes: „Võib-olla peaksime kõigepealt ringi vaatama, kas keegi on selle raha ära kaotanud.“
Sellist tüüpi küsimuste üle arutlema õppimine on oluline, kui tahame, et noortest kasvaksid vastutustundlikud ja kaasatud kodanikud. See ei tähenda keeruliste tekstidega paksude raamatute lugemist, vaid räägib igapäevastest moraalsetest, sotsiaalsetest või kontseptuaalsetest valikutest ja dilemmadest. Kes peaks otsustama selle üle, mida lapsed koolis õpivad? Kas see on õiglane, et mõni laps saab rohkem taskuraha kui teine? Kas noortel inimestel on õigus sellele, et neid ära kuulataks?
Igal nädalal õpetan Eesti koolides noortele oskusi, mis on seotud arutelu ja kriitilise mõtlemisega ning üksteise kuulamisega. See, kes soovib arutelus osaleda, peab õppima oma ideid väljendama, argumenteerima, kokkuvõtteid tegema, küsimusi esitama ja teisi osalisi ära kuulama.
Ometi on põhjust mures olla, sest Eesti noored kasvavad üles ühiskonnas, mis peab rääkimist üksteise kuulamisest olulisemaks. Kuid on ka positiivseid muutuste märke. Eestlased on avatud diskussioonikultuurile, milles kõneleja ja publiku rollid ei ole võrreldes varasemaga enam nii staatilised.
Eesti noored kasvavad üles ühiskonnas, mis peab rääkimist üksteise kuulamisest olulisemaks.
Usun, et Eesti on valmis uueks juhtimismudeliks, mis põhineb empaatial ja oskustel arutelu luua ja kokku tuua. Eesti vajab inimesi, kes suudavad koostööd teha ning kujundada oma ideid ja veendumusi ümber, tuginedes ümbritsevate inimestega peetavale avatud dialoogile. Ainult oma nägemuse esitamisest, lootes seejuures, et võimalikult paljud inimesed on valmis seda kuulama, ei piisa enam, et tegeleda suurte sotsiaalsete, majanduslike, geopoliitiliste ja kliimaprobleemidega.
Anname uutele põlvkondadele võimaluse osaleda aktiivselt mis tahes rühmas või avalikus arutelus mis tahes teemadel, mis on neile tähtsad. Minu üleskutse praegu võimul olevatele põlvkondadele on: olge paremad eeskujud. Näidake, et te suudate ikka ja jälle osaleda tähenduslikus arutelus teid ümbritsevate inimestega. Ja kui teised räägivad, siis ärge mõelge sellele, mida tahate järgmisena öelda, vaid olge empaatilised kuulajad.